Täna oli esimene päev

Täna oli esimene päev peale juba nädala kestnud improteatri treeninguid, kus me üksteisele ei esinenud. Ma pole tegelikult selleski päris kindel, sest viimase nädala jooksul oleme omavahel öeldes olnud igat sorti spontaansete eneseväljenduste tunnistajateks, nii et piir publikule suunatud ja pelgalt iseloomu esitava eneseväljenduse vahel hägustuma kipub. Ainuke tehnika, mida täna katsetasime, oli kontoriimprovisatsioon. Telefonikõned, aadresside otsing võrgust, kutsutavate nimekirja koostamine, plakatite print ja kleepimine jne. Päeva lõpetasime, kui meil olid flaierid, linnas vast 20 plakatit plakatit ja kokkulepe homseks improetenduse - särkide tegemiseks. Minu isiklikust lemmiktegevusest - mõnusast koosmolutamisest hommikul õnnestus päeva edenedes siiski arendada tegus pärastlõuna. Lisaks lõpetas päeva telefonikõne Soome Instituudist, kus sekretär Väli palus väravapuldi tagasi tuua. Ühtlasi oli ta küllalt rahulolematu, sest külaliskorteris, kuhu paigutasime Jarmo, oldi SUITSETATUD. Möönsin, et tõenäoliselt see nii oli ja ju ei viitsinud Jarmo iga suitsu õue tegema minna. Suitsuhaisu saab korterist siiski välja kui poolikuid sibulaid toas hoida ja muude nippidega. Ma ei kiirustaks siiski iga suitsetajat maapõhja needma, õpetas ta ju meid kõige paremast tahtest ja siiani kaheldava kompensatsiooni eest. Usun siiski, et igaühe vabadus oma äranägemise järgi toimida on võõrandamatu ja ükskõik mis piirangud peaksid olema võimalikult piiratud. Homme proovime impronäitlemist värsis.