Tulevased kinnipeetavad!

Mina olen Kati. Mina sekretäärin.

Kolm nädalat nabani nalja! Ehk siis algas meie teine improtreening endale. Pärast end kõikidest elumuredest tühjaks rääkimist, olime valmis sukelduma huumorihulktahuka sisse. Tõmbasime kalipsod julgelt selga. E. A tõmbas ka lestad ja maski, aga enne meresügavuses asuva rahapajani jõudmist, haaras kärsitu Merka  talt labida käest ja peksis vaese mehe osavalt  poolsurnuks, mille peale verejanuline pealtvaataja (a ka mina) homeeriliselt naerma puhkes. Mäng oli selline. Pead teise pantomiimi järgi mõistatama, mis esemega ta tegutseb ja seejärel ta sellega külmavereliselt tapma. Kahjuks alustas E. A aga rahapaja väljamängimiseks tegevust selle maa seest välja kaevamisega, mis aga viis tema õnnetu lõpuni labida läbi. Üldse tapsime täna palju. Lahendasime teineteisele püstitatud mõrvamüsteeriume ja aeg ajalt üritasime valedele jälgedele viidult mõrvata valesid inimesi. Näiteks Tiina sai pähe mõnusa obaduse kujutletava mandoliiniga, ütles aga seepeale ainult, et  mis sa Merka  vehid siin sellega. Mandoliinisurma oli määratus hoopis Virko, aga segaduses mõrvar sellest veel aru polnud saanud. Rednaril avanes aga võimalus mängida kiimas küürakat ooperiprimadonnat ja väga karvast häbelikku lüpsjat. Ta sai mõlema rolliga suurepäraselt hakkama. Või siis saime hakkama hoopis meie, kes me talle tegevuse ja plärakeele ehk gibberišhi abil ta primadonnastaatuse selgeks pidime tegema. Avastasime, et mingeid omadusi on teistel  ühele inimesele külge mängida üpris raske. Seda teavad ju kõik, et kuningaks ei saa end ise mängida, kuningaks mängivad sind teised. Aga katsu sa kedagi häbelikuks mängida, kui see keegi , ise oma psüühilisest omadusest õndsas teadmatuses olles, ei tee häbelikkuse nägugi ja prunditab pildistavasse fotokasse musihuuli.

Verrrd! Lõbus on vaadata kui tegelased laval  äkiliselt surevad. Julm aga tõsi! Sure ära! Sure ära! Sure ära!